Tarbatu püüab nüüd üle saada oma juubeli tähistamise emotsioonidest ja eluga edasi minna. Esmalt aga jagame teiega oma muljeid.Tarbatu juubelikontsert „Nõnda lauluga ma lähen“ toimus 5. novembril Tartu raekojas täissaalile. Võiks isegi öelda, et meie sõbrad tegid meile suure üllatuse ja tulid kõik kohale. Nii oli raekoja saal puupüsti täis ja osad inimesed jäidki püsti seisma või koridori kõõluma. Siit tuli hiljem ka väga paljudest suudest soovitus valida järgmiseks juubelikontserdiks suurem saal. Kontserdi kavas oli nii uusi lugusid (nt Veljo Tormise Nostalgia-tsükkel), laule Tarbatu kullafondist (Tiina Kiilaspea kaks laulu ja Alo Ritsingu kolm laulu Juhan Liivi sõnadele jm) kui ka põimik meie rahvalauluvaramust.
Kuna ennast ju kõrvalt ei näe ja ise ennast kiita ei ole paslik, siis uurisime siit-sealt ka kõrvaltvaatajate arvamust. Lauri ütles, et olime tublid ja võtsime end hästi kokku. Negatiivse poole pealt meenus Laurile ainult üks koht − kui keegi aldisoolo ajal oma kadunud häält taga otsis. Küllap see jorin tuli siiski publiku hulgast. Lauri ütles, et isegi mõned kontserdil olnud Elleri muusikakooli õpilased olid hiljem meid kiitnud. „Need muidu kritiseerivad alati,“ lisas Lauri juurde.
Üks saalis olnud dirigent ütles hilisemas vestluses, et kuigi esimese laulu lõppakord läks metsa, ei ehmatanud me sellest ära ja edasi läks kõik tõusvas joones. Ja olla näha olnud, et me lustisime.
Teine kuulaja, ka koorilaulja, kirjeldas meie esinemist nii: „Tarbatu kontsert jättis sooja ja sõbraliku tunde. Sageli on koorikontsertide (eriti juubelikontsertide) häda selles, et ühte kavva tahetakse mahutada kogu repertuaari, mida on aegade jooksul lauldud. Ma ei ole varem Tarbatu kontserdil käinud ja võin kinnitada, et esitatud kava oli mõnus kuulata, ei olnud mul igav ja ei kippunud ma aknast välja vaatama. Dirigendi vahetu muhe suhtlemine kuulajaga lõi hea pinnase väga heaks kontserdiks, võttis pinge maha ja juhatas kuulaja lauludeni. Lauljate eneste rõõm laulude esitusel oli nende silmist näha ja kui nende endi arvates ka miskit kuskil keset laulu halvasti paistis, naeratati teineteisele ega tehtud juhtunust maailmalõpu tähtsusega mureküsimust.“
Samalt inimeselt ka väike soovitus me koorile: „Tundus, et mehed on tõsisemalt laulu küljes ja ei lase oma emotsioonidel paista. Võibolla aitaks siin naislauljate poolt aeg-ajalt suurendatav silmside, õlalepatsutus ning meeste mitte nii väga “oma vahele” pressimine, sest mehed laulsid vägevalt ja julgelt, olgugi, et neid koorist vaid kolmandik või veel vähem on.“
Nii et hoidke alt, mehed, ja ärge ehmuge, kui järgmise kontserdi ajal naised teile silma tegema ja õlale patsutama hakkavad.
Enne lõpulugu olime kavasse sättinud pausikoha õnnitluste ja tänamiste jaoks. Nii said tänatud ja kallistatud meie koori esimesed dirigendid Uno Uiga ja Elvi Oolo ning koori üks asutajaid Karin Preiman. Samuti said punase roosi lauljad, kes olnud Tarbatus pool koori elueast ehk rohkem kui 15 aastat. Laurile andis linnavalitsuse poolt tänukirja üle ka abilinnapea Jüri Sasi, kes oma sõnavõtus tunnistas, et ta olla lugenud Tarbatu blogi. Eriti oli talle silma jäänud koht, kuidas Lauri meilt palvetega ilusat lauluhäält välja meelitas. Õnnitlusi saime veel Lähte naiskoorilt, Hale Bopp Singersilt, Vanemuise Seltsi Segakoorilt, Valter Haamerilt kultuuriseltside esindajana ja paljudelt teistelt. Südamliku kõne pidas kaks aastat tagasi meie hulgast lahkunud Elli abikaasa, kes ütles, et Tartu nimedest kauneim on Tarbatu ja laulukooridest kõlavaim on Tarbatu. Pidulikule olemisele raekoja saalis panime punkti ühispildiga.
Järelpidu toimus Mänguasjamuuseumi Teatri Kodus, kus oli kaetud kena laud ja koos palju toredaid inimesi. Pidu oli tore ja mitmekesine: olid memuaarid meie endistelt lauljatelt, juubelikogumiku esitlus, kingituste jagamine, maitsev toidulaud ning muusikalised üllatused, mida isegi korraldajad ei teadnud oodata. Vestluses vanimate olijatega tuli välja ka seniteadmata fakte. Näiteks selgus, et koor sai nimeks Tarbatu nõnda, et kooriliikmete hulgas korraldati nimekonkurss ja Uno Uiga pakutud Tarbatu võitis selle ülekaalukalt. Lauri ütles hiljem: „Pidu oli väga ilus, tõeline musterpidu.“ 
Kõik kontserdi ja peo fotod leiate siit.
Ja nüüd siis jõululaule õppima...
Juubelikontserdi ja -peo tähelepanekud pani kirja Lilian
