Lumi tuli katustele, sealt maha ja valgeks läks maa. Jõulud ja uusaasta läbi saivad, kõht aga verivorsti ja kapsast täis puugitud. Nüüd oleks vist aeg pisut… mõmm…
“Aga ei,” kostab kõrvu Lauri reibas hüüd. “Nüüd, sõbrad, pole aega talveuinakuks – ees on Tuljaku võistulaulmine! Nüüd me alles teeme proove ja laululaagreid. Suur töö, suur töö on tulekul! Ükskord õpime me laulma niikuinii!”.
Õppida, teatavasti, ei ole kunagi hilja. Ja nii pole ka Tarbatule antud aega juubeli- ja jõulujärgstele loorberitele puhkama jääda. Kui häälepartiide tasemel hakkab Tarbatu juba mingile järjele jõudma, siis kõlavärvid, aktsendid, dünaamika ja muu teise korruse värk tahab veel tugevalt lihvimist, seadmist ja häälestamist. Aega on veebruari alguseni, taganeda pole enam kuhugi.
Ja nii rühib Tarbatu taas edasi, kihelkondade kolletamise kiuste, vaprate valdade varisemisele vaatamata, võitleb vaenlaste vastu, muljub muresid, pigistab piinu ja laseb muistse põlve mulla alla kustumata kosta…
Aga milleks ometi see kõik? Aga muidugi selleks, et hoielda isamaa ilu.
Mõtiskles Ülo
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar