Just sellise tunnuslause all toimus 1. juunil juba kolmandat korda võrukeelne laulupidu. Kolmandat korda oli sellel peol ka Tarbatu. Üle kahe aasta toimuv pidu käib külakorda Võru ja Põlva vahet, seekord toimus pidu Kubija laululaval, seega Võrus. See on alati olnud tore ja südamlik pidu, kust nii mõnigi lugu meie püsirepertuaari jõudnud. Seegi kord võttis Võru linn meid vastu ilusa suveilma ja linna keskplatsil toimuva laadaga. Samal ajal kui mõned tarbatulased jõudsid kiirelt ka laadalt läbi tuisata, suundus ülejäänud seltskond Kubijasse laulupeo proovi. Kava harjutati mitu korda läbi ja kuulda sai nii kiitust kui laitust. Ikka selleks, et end peo ajal kokku võetaks.
Kogu proovi ja peo ajal oli näha laululaval ringi tiirutamas ja autogramme jagamas ka luuletaja Contra, kes võttis juba nädalake varem ette 333 kilomeetri pikkuse jooksu läbi kaheksa ajaloolise Vana-Võrumaa kihelkonna ning jupikese Setomaa. Selleks et võrokeste uut lippu tutvustada.
Palju vaeva olid peokorraldajad näinud peo lavastusliku küljega. Koorid pidid kaasa võtma kodukandi vee ja põllukivi. Esimest vajati Vana-Võrumaa lipu õnnistamiseks, kive aga kasutati lavakaunistuseks ning selle mõte oli korraldajate info järgi sümboolselt kõik Uma Peo koorid, kivi kivi haaval, üheks köita. Oma kivi leidsime Ivari maakodust, sest muidu ehk oleks juhtunud nii nagu korraldajad meid hirmutasid: "Ilma kivita tulijate buss saadetakse Kubija ringrajale tiirutama, kuni kütus paagist otsa saab!:)" Sellega me ei riskinud.
Peo ajaks valgus laululava rahvast täis ja ka laulukaare all oli rahvast traditsiooniliselt rohkem kui proovide ajal.
Laulud aga said lauldud lõpuni ja polnud enam värsse....
Oli ilus pidu!
Üleskirjutuse tegi Lilian
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar