Kui käes oli jaanipäev

20. juunil toimus Elva mändide all Peipsi-äärsete maakondade laulupidu, mis külakorda käies sel aastal Tartumaale jõudis. Ka Tarbatu on varasematest laulupidudest osa võtnud. Laulupeo pealkirjaks oli teemakohane "Kui käes on jaanipäev" ja kunstiliseks juhiks ning korraldajaks meie tore dirigent Lauri.

Päev algas meie jaoks ennelõunase prooviga, kuhu tarbatulased seekord autoekipaažidega kohale vurasid. Lauri askeldas juba lava ees ja juhatas vägesid. Proovide ja peo vahele jäi veel küllaldaselt aega, et süüa Elva kooli sööklas üks laulupeosupp ja tutvuda linnakese vaatamisväärsustega.

Rongkäik oli seekord isemoodi (korraldajad ajasid siin "süü" Lauri kaela). Kogu laulu- ja tantsurahvas jagati kolmeks ning nõnda sammusid taidlejad lauluväljaku poole lausa kolmest ilmakaarest kolme erineva rongkäiguna.

Pidu ise oli taaskord väga meeleolukas. Repertuaaris olid esindatud nii rahvalauluseaded, tuntud koorilaulupärlid kui ka Eesti estraadiklassika. Väga suure osa repertuaarist oli seadnud Lauri. Teistmoodi ja lõbus oli laulda praktiliselt kogu kava Big Band Tartu saatel. Hümn aga kõlas seekord koos torupillidega. Tantsu- ja liikumisseaded olid kohati nii huvitavad, et polnud mahti nooti vaadata (rahvatantsijate sammud seadis paika Jaanus Randma). Tore oli vaadata säravat ja rahulolevat Laurit, kes terve peo ajal kõigel toimuval silma peal hoidis ja laulupeovankri (temaatiline dirigendipult) varjus kooridele sõnu ette ütles, hääli andis või rahvast liikuma ärgitas.

Lauri kirjutas meile laulupeo kohta nii: "Elva laulupidu läks väga korda. Ilm oli viimase peal ja võimaldas kõike planeeritut. /.../ Minule oli see esimene kord korraldada suurüritust. See oli eksamitöö. /.../ Seda kõike oli hea korraldada, sest meeskond, kellega me koos seda ette valmistasime, põles sisemiselt kogu ettevalmistusperioodil. Ideid lendas kuhjaga ja lõpuks sündis see, mida te nägite ja kogesite."

Hästi tehtud, Lauri! Aitäh!

Pärast laulupidu suundusid tarbatulased Mari ja Ivari Tõravere kodusse, kus lauldi laule, söödi sööke ja joodi jooke ning kus kõik tänasid kõiki. Meie tegusat hooaega jäi kõigile lauljatele meenutama Marika ja Marju kokku kirjutatud rahvaluulel põhinev Tarbatu lugulaul. Kuigi panime Tõraveres oma hooajale punkti, toimub siiski üks esinemine veel - 29. juunil kell 16 laulame Tartu linna päeval raekoja platsi autolaval. Tulge kuulama!

Kirjasõnasse pani Lilian

Tarbatu vihateol

Klassik on kirjutanud:

Terve vald oli kokku aetud;
Kihelkond kokku kutsutud
Külalisi igat seltsi,
Viru vanem kaasagagi palutud.

Umbes sellises võtmes toimusid 15. juuni õhtul ka Peipsi-äärsete maakondade laulupidu ettevalmistavad vihatalgud. Lennuväljale vooris kokku talgulisi küll Võru, küll Valga maantee poolt, kuni parkimisplats sai rahvast täis. Lauljaid oli palju, aga neid Tarbatu omi oli ikka kõige rohkem. Ja siis kui tundus, et nüüd on küll kõik huvilised kohal, just siis kerkis silmapiirile tolmupilv ja kõrvu kostis võimas mürin, mida ei ole võimalik millegi muuga segi ajada. Tsiklimehed tulevad, sosistasid sopranid hinge kinni pidades. Nii oligi.

Hetk hiljem hakkas auto- ja tsiklikolonn aeglaselt veerema metsa sügavusse, sinna kus asus RMK eraldatud laulupeovihavõsa. Korraks, vaid korraks õnnestus kolonni sabaosal sirge tee peal ära eksida, aga peagi olid kõik talgulised kokku kogutud. Ja siis haaras Kõige Karvasem Tsiklimees bensiinihõngulise mootorsae ja kadus sopranite vaimustushuigete saatel padrikusse. Töö võis alata. Moraali aitas kõrgel hoida peo kunstilise juhi töölepandud jõujaam ja selle taha ühendatud muusikamasin – metsa vahel mängiti maha kogu Elva repertuaar. Üldiselt oli moraal kõrge, aga see Tarbatu oma oli ikka kõige kõrgem.

Viht – see on imelihtne. Küünar karust, peotäüs pal'last, nõnda pead vihta köütme, öeldakse Karksi kandis. Seda karust ja paljast seal siis kokku sätitigi, kes esimest korda elus, kes aga juba vana vihakalana teistele nõuandeid jagades. Ja kui esimene viht saigi veel pisut haraline ja mühklik, siis kolmas-neljas tulid juba igati saunaväärsed ja ilusad. Loomulikult olid need Tarbatu vihad need kõige ilusamad.

Nõutav autotäis sai valmis kahtlaselt kiiresti. Just siis, kui algajamatel oli tunne, et no nüüd võiks juba töötava viha teha, tuli signaal, et kroonu vihad on koos, edasi teeb igaüks endale. Nii saigi. Eks siis lauba paistab, kuidas täpselt sai, kui end enne pühapäevast Elva pidu saunas puhtaks uhab.

Kokkuvõtteks – oli hariv ja rõõmus olemine. Ja need Tarbatu omad olid ikka need kõige rõõmsamad.

Üles tähendanud Ülo

Kevadpealinnas Türil

Tarbatu selleaastane laulupeoralli jätkus 5. juunil Eestimaa kevadpealinnas Türil toimunud segakooride laulupäeval.

Varavalges, enne kukke ja koitu istuti koos Tartu Rahvaülikooli segakooriga suurde kahekordsesse bussi. Sõit laulupäevale oli alanud, tagasiteed enam ei olnud.

Oli see nüüd tingitud nõudlikust repertuaarist või mõnest muust tähtsast asjaolust, aga laulukoor Tarbatu üritas seekord silma paista pigem kvaliteedi kui kvantiteediga, saates Türi laulupäevale enda asemel oma väikese õe – lauluansambli Tarbatuke. Kuid nii nagu igas tõrvatünnis leidub oma meepiisake, nii võib etteruttavalt ka selle otsuse kohta ütelda, et see päästis kogu laulupeo – kardetavasti oleks lavale veel mõne laulja pressimine võinud lõppeda traagiliselt.

Pidu oli muidugi vägev, nagu üks õige Türi pidu olema peab. Oli pille ja pasunaid ja muidugi mustmiljon lauljat kitsukese lava pääl. Olid kohati tormituuleks paisunud tuuleiilid. Oli päikest ja oli juhanviidinglikult lihtsa jutuga Ehala. Oli hernesupp ja oli sääski. Oli veel sääski. Ja siis olid veel mõned sääsed ja Jänes. Ja siis päris lõpuks olid veel „Tuljak“ ja Ants Üleoja. Ja see viimane kombinatsioon oli kohe hingematvalt võimas.

Lauluansambel Tarbatuke tundis end igatahes suurepäraselt. Oli parasjagu tähtsust täis, sest tema kunstiline juht oli valitud laulupäeva tuld kandma ja loodetavasti ka osakese tulele antud õnnistusest enda pääle saanud. Oli õnnelik, sest lavaproovi ja eriti kontserdi käigus said ilmselt selgeks needki lood, millele proovitsükli jooksul vähem tähelepanu oli jagunud. Oli võib-olla natukene kurvameelne, sest õhtusele suurele simmanile jäi paraku minemata, küll aga korraldati selle asemel järellaulupidu bussi teisel korrusel.

Nii et kokkuvõttes (Vello häälega) – ei ole hullu… ei ole hullu.. mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ja ilmselt kulub üks selline pisut akadeemilisema kavaga laulupäev Uma peo kunnalumbi ja Elva seiklusfilmisangari vahele parasjagu ära. Nagu lusikas silmaauku.

Üles märkinud Ülo

Tarbatu Uma Peol

Tarbatu käis juba teist korda võrukeelsel laulupeol Uma Pido, mis seekord toimus 29. mail Põlvas Intsikurmu lauluväljakul. Eelmine samasugune laulupidu toimus 2008. aastal Võrus ja jättis Tarbatule sedavõrd sügava mulje, et tuli teistki korda minna.

Tarbatul oli au esineda peopäeva hommikul oma isikliku kavaga Põlva kaubamaja juures oleval platsil. Meie esinemist reklaamiti nii: "Tarbatu laulukuur. Rahvalaulu' kosjankäümisest, pulmõst ja elost päält tuud." Esinemine tuli päris kenasti välja, üksikud juhuslikud pealtvaatajad ei suutnud meid siiski piisavalt sütitada, nõnda tuli aplaus endale ise korraldada. Lõpuks kogunes vaatajaid juba mitu tükki ja lõpetuseks saime ka televisiooni. Ülo andis intervjuu ja meie lehvitasime taustal. Mis televisiooniga tegemist, jäi meie jaoks saladuseks.

Pärast Tarbatu kontserti olid lauluväljakul proovid ja kui laulud selgeks said, hakkasime varsti kogunema rongkäigule, kus Tarbatu sätiti sildi alla "Sõbra' ja sugulasõ'". Ei teagi, kumb Tarbatu oli.

Pidu ise oli kenasti lavastatud ja õnnestus väga hästi. Nagu laulupidudel tavaks, plaksutasid koorid mitmete lugude ajal end ise tagasi. Ei teagi, kas publik sama meelt oli, et võiks veelkord samu lugusid kuulata. Oleksime võinud sama trikki ka oma kaubamaja platsi esinemisel kasutada.

Oli tore laulupidu! Pildid ikka Tarbatu fotolehel.

Tähelepanekud pani kirja Lilian

Kogu pere kevadpidu

28. mail esinesime traditsiooniliselt Tiigi seltsimaja kevadpeol. Sellele peole on esinema kutsutud kõik kollektiivid, kes seltsimajas proove teevad, lisaks ka veel külalisesinejaid. Seekord laulis enne meid külaliskoor Lätist.

Esinemine vist läks korda, sest kui olime oma kaks laulukest ära laulnud, hüüdis tunnustatud koorijuht ja meie koori üks asutajaid Uno Uiga meile esireast "Hurraa!". Aga võibolla ta ajas sääski ära ja hüüdis vihaselt "Kurraat!" Imetleda tulebki pealtvaatajate vaprust taluda kontserdile kogunenud sääski.

Kevadpeo kava vaata siit.