Varavalges, enne kukke ja koitu istuti koos Tartu Rahvaülikooli segakooriga suurde kahekordsesse bussi. Sõit laulupäevale oli alanud, tagasiteed enam ei olnud.
Oli see nüüd tingitud nõudlikust repertuaarist või mõnest muust tähtsast asjaolust, aga
Pidu oli muidugi vägev, nagu üks õige Türi pidu olema peab. Oli pille ja pasunaid ja muidugi mustmiljon lauljat kitsukese lava pääl. Olid kohati tormituuleks paisunud tuuleiilid. Oli päikest ja oli juhanviidinglikult lihtsa jutuga Ehala. Oli hernesupp ja oli sääski. Oli veel sääski. Ja siis olid veel mõned sääsed ja Jänes. Ja siis päris lõpuks olid veel „Tuljak“ ja Ants Üleoja. Ja see viimane kombinatsioon oli kohe hingematvalt võimas.
Lauluansambel Tarbatuke tundis end igatahes suurepäraselt. Oli parasjagu tähtsu
Nii et kokkuvõttes (Vello häälega) – ei ole hullu… ei ole hullu.. mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ja ilmselt kulub üks selline pisut akadeemilisema kavaga laulupäev Uma peo kunnalumbi ja Elva seiklusfilmisangari vahele parasjagu ära. Nagu lusikas silmaauku.
Üles märkinud Ülo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar