Varavalges, enne kukke ja koitu istuti koos Tartu Rahvaülikooli segakooriga suurde kahekordsesse bussi. Sõit laulupäevale oli alanud, tagasiteed enam ei olnud.
Oli see nüüd tingitud nõudlikust repertuaarist või mõnest muust tähtsast asjaolust, aga
laulukoor Tarbatu üritas seekord silma paista pigem kvaliteedi kui kvantiteediga, saates Türi laulupäevale enda asemel oma väikese õe – lauluansambli Tarbatuke. Kuid nii nagu igas tõrvatünnis leidub oma meepiisake, nii võib etteruttavalt ka selle otsuse kohta ütelda, et see päästis kogu laulupeo – kardetavasti oleks lavale veel mõne laulja pressimine võinud lõppeda traagiliselt.Pidu oli muidugi vägev, nagu üks õige Türi pidu olema peab. Oli pille ja pasunaid ja muidugi mustmiljon lauljat kitsukese lava pääl. Olid kohati tormituuleks paisunud tuuleiilid. Oli päikest ja oli juhanviidinglikult lihtsa jutuga Ehala. Oli hernesupp ja oli sääski. Oli veel sääski. Ja siis olid veel mõned sääsed ja Jänes. Ja siis päris lõpuks olid veel „Tuljak“ ja Ants Üleoja. Ja see viimane kombinatsioon oli kohe hingematvalt võimas.
Lauluansambel Tarbatuke tundis end igatahes suurepäraselt. Oli parasjagu tähtsu
st täis, sest tema kunstiline juht oli valitud laulupäeva tuld kandma ja loodetavasti ka osakese tulele antud õnnistusest enda pääle saanud. Oli õnnelik, sest lavaproovi ja eriti kontserdi käigus said ilmselt selgeks needki lood, millele proovitsükli jooksul vähem tähelepanu oli jagunud. Oli võib-olla natukene kurvameelne, sest õhtusele suurele simmanile jäi paraku minemata, küll aga korraldati selle asemel järellaulupidu bussi teisel korrusel.Nii et kokkuvõttes (Vello häälega) – ei ole hullu… ei ole hullu.. mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ja ilmselt kulub üks selline pisut akadeemilisema kavaga laulupäev Uma peo kunnalumbi ja Elva seiklusfilmisangari vahele parasjagu ära. Nagu lusikas silmaauku.
Üles märkinud Ülo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar